Search

KORRALIKUST PUNTRAST OMA ÄRINI, KOGEMUSLUGU

Pingutasin kogu hingest, kuid tööde nimekiri minu laual üha kasvas. Sain aru, et ükskõik kui kõvasti ma ka ei panustaks, ei liigu asjad õiges suunas. Olin depressiooni äärel. Vajasin abi!“: nii ütleb Kerli Mägi, kirjeldades oma seisundit enne mentorlusega alustamist.


Mentorlusi tehes tuleb valmis olla ootamatuteks arenguteks. Vahel muutub lahendust vajav teema arutluse käigus sootuks teiseks, vahel kaob mentee lihtsalt „pildilt“ ära, vahel võtab mentee areng üles tempo, millega ka kogenud mentoril on tarvis pingutada, et tasemel püsida. Lisaks, ca 10 % mentorluse/coachingu klientidest avastab, et nad on täna vales kohas ja soovivad teha hoopiski midagi muud ja kusagil mujal. Sarnaseid ootamatuseid pakkus ka koostöö Softwerki tiimijuhi Kerli Mägi’ga. Alpool tema enda kirjeldus oma arenguteest poole aasta jooksul.


Kerli oma unistusi täitmas. Foto: erakogu


Kus olid mentorlust alustades (märtsis 2021)?

Ilustamata öelduna olin korralikult puntras omadega. Minu elus oli ainult üks fookus – töö. Ühtlasi võrdsustasin kogu oma edu ja õnne sellega. Sestap olid mu silmad ekraanile naelutatud igal ärkveloldud hetkel - varahommikust öötundideni. Erandiks ei olnud ka nädalavahetused. Need viimased olid imeliseks võimaluseks rahulikult enda ülesannetele keskenduda.


Lugu, kuidas sinnamaani jõudsin, on lihtne – tööandja pakkus mulle juhi rolli, mille avasüli vastu võtsin. Olin seda hetke salamisi juba ammu oodanud ja soovinud võtta rohkem Tol hetkel aga puudus mul selge arusaam, mida juhtimine tegelikult tähendab. Uskusin, et juhtimisoskus on midagi loomupärast, mis sündimise hetkel sulle kaasa antakse, ning mis siis ajapikku soodsate asjaolude kokkulangemisel orgaaniliselt arenema hakkab.

Asusin oma parima äranägemise järgi uues rollis tööle. Võtsin kaasavarana endaga ühes ka ülesanded spetsialisti ametist. Selgitasin endale, et parasjagu on mul käsil meeskonna ehitamise faas, kus kännu tagant minema saamiseks tuleb lihtsalt kivist vesi välja pigistada. Sisendasin, et konstantne mitmel rindel madistamine on loomulik osa mängust.


Nädala sees planeerisin enda kalendri puupüsti igat laadi kohtumisi ja nõupidamisi täis. Õhtuti aga, kui koosolekute aeg läbi, pusisin tööde kallal, mida me meeskonnana tööpäeva jooksul valmis ei jõudnud teha. Tundsin, et see on minu isiklik ebaõnnestumine ja vastutus, kui jääme meeskonnana ajahätta.


Vaikselt hakkasid tahaplaanile vajuma tegevused, mis mulle alati rõõmu on pakkunud. Töisteks toimetusteks oli ju ometigi vaja kusagilt aega juurde näpistada. Ma ei käinud enam looduses, ei teinud sporti, ei lugenud, uneaeg oli kahanenud poole lühemaks. Lähedastega maast ja ilmast rääkimiseks ei olnud ammugi aega.


Ühel päeval aga oli justkui sein ees. Pärale jõudis arusaam, et minu panus versus soovitud tulem ei ole olnud kaugeltki ootuspärases seoses. Pingutasin kogu hingest, kuid tööde nimekiri minu laual üha kasvas. Sain aru, et üks kõik, kui kõvasti ma ka ei panustaks, ei liigu asjad õiges suunas. Olin depressiooni äärel. Vajasin abi!


Kus oled täna?

Olen enda töö ja eraelu saanud tagasi mõnusasse sümbioosi. Teen sporti, naudin aega lähedaste seltsis, olen palju looduses. Armastan oma tööd rohkem, kui kunagi varem. Ja ma tõesti ei liialda. Tunnen, et olen jälle loov ja särav. Olen mõnusalt produktiivne, tagasi mina ise.


Kuidas sa selleni jõudsid?

Suur roll minu elu tasakaalu uuesti ülesleidmisel on kahtlemata minu tänasel juhil Kristjan Gerndorfil, kes aasta alguses märkas, et olen katkiminemise äärel. Tema viis mind kokku mentor Kristjan Rotenberg’iga, kes mind väga kiiresti uuesti reele aitas. Kui märtsis olin põhjas, siis maikuus juba vaikselt naeratasin.


Meil oli Kristjaniga iga paari nädala tagant väga intensiivne mentorkohtumine. Kohtumistel rääkisime, kuidas on vahepeal läinud, kuidas olen uusi teadmisi rakendanud, ja iga kord võtsime käsile ka uusi harutamist vajavaid puntraid. Tõmbasime järjest niidiotsi lahti ja tihtipeale jätkus harutamist ka kodutööna veel pikaks.


Pärast iga sellist jutuajamist ja selgusehetke sain jälle grammikese lootust juurde ja eneseusku tagasi. Rääkimata suurest inspiratsioonilaengust, millega Kristjan mind alati üle valas. Just sellest uuest hingamisest ja inspiratsioonist kantuna olengi jõudnud hetkeni, kus võtan julgelt ette oma unistuse ja astun välja võrdlemisi mugavast palgatöötaja elurütmist . Olen ääreni laetud ja ootusärevil.


Milliseid taipamisi oled mentorluse aja jooksul saanud?

Usun, et üks olulisemaid taipamisi, mille mentorlusest kaasa võtan, on see, et ennast tõesti tuleb hoida. Ainult nii saan olla enda parim versioon kolleegi, sõbra, pereliikme, kaaslase, inimesena.

· Juhin nüüd teadlikult enda energiataset. Püüan märgata, millised tegevused mulle jõudu juurde annavad ja mis teiselt poolt seda võtavad. Minu igapäevaseks eesmärgiks on toimetada nii, et õhtuks oleks saldo plussis.

· Puhkamine on minu jaoks vähemalt sama oluline kui pingutamine. Sestap püüan tööpäeval endale iga tunni järel kümme minutit puhkamiseks võtta. Ja see tõesti ei ole üksnes sõnakõlks. Ma tean, et minu produktiivne aeg on oluliselt pikem ja pea töötab kordades paremini, kui luban endal vahepeal hinge tõmmata.

· Kannan enda eest hoolt ka töövälisel ajal. Õhtuti ma tõesti puhkan pead. Teen trenni, tegelen hobidega, veedan aega lähedaste seltsis. Kokkuvõtvalt naudin kõiki neid teisi värve, mida elu lisaks tööle mulle pakkumas on.

· Unel ja selle kvaliteedil on minu sooritusele väga suur mõju. Kõik mu head sõbrad teavad, et Kerli võib süümepiinadeta ka kuusteist tundi järjest magada. Sestap on hea uni minu jaoks energiaallikas number üks. Püüan sättida nii, et ka töönädala sees saaksin igal ööl end rõõmustada vähemalt seitsme unetunniga.

· Ka toitumisele pööran oluliselt rohkem tähelepanu. Olen näiteks menüüst teadlikud jätnud välja mitmeid toiduaineid, mis mu kehale hästi sobida ei taha. Nii saab keha minu jaoks raskesti vastuvõetavate toitainete seedimise asemel suunata energia hoopiski ajutegevuse turgutamisele.

· Püüan iga päev teadlikult enda mõttemaailma positiivsemaks programmeerida. Evolutsioon on igati ratsionaalsetel kaalutlustel loonud meid kõiges eelkõige ohtu märkama. Õnneks aga on teada, et rutiinseid tegevusi kipub aju automatiseerima ning nutikalt talitades saame ise enda elu helgemaks kujundada. Mõtted loovad reaalsust.

· Lisaks mõistusele kuulan ka enda südame häält ja otsustan julgelt. Ainult nii saan olla kindel, et olen teinud kõik, mis minu võimuses, et enda unistusi ja missiooni täide viia.


Ka puhtalt meeskonna juhtimise poole pealt olen oluliselt taibukamalt toimetama asunud:

· Püüan hoida fookust. Kui tähelepanu kipub hajuma, tuletan endale meelde vana head Pareto printsiipi. Mis on need 20% tegevustest, mis annavad 80% tulemustest? Tean, et tähtis on edasiliikumise kiirus just olulistes teemades.

· Töö on kui meeskondlik maraton! Kui hakkame spurtima, tehakse meile päris kiiresti ja valusalt selgeks, et selle tempoga me võita ei suuda. Edu võti peitub selles, et kogu meeskond hoiab mõistlikku ja kõigile sobivat rütmi.

· Kui kogu aastat juhime nii, nagu kogu nädalat, siis aasta pärast olen samas kohas! Sestap vaatame korra päevas, kuidas läheb meil nädala plaani täitmisega. Korra nädalas hindame, kuidas liigume kvartali plaanide kontekstis. Ja kord kvartalis vaatame üle ja teeme vajadusel kohandusi oma algse aastase plaani osas.


Milline on olnud mõju tööle?

Kui varasemalt püüdsin igal rindel toimetada – võtsin vastutuse nii lahenduse õigeaegse valmimise kui ka sisu eest, siis nüüd aga mõistan oluliselt paremini, mis on minu, kui juhi roll - fookuse hoidmine. Tean, millised on minu kõige tähtsamad ülesanded ja kohustused meeskonna toetamiseks.


Kogu lahenduste sisulise poole ja tarnimise vastutuse on meeskond endale võtnud. Mina olen üksnes nõustaja rollis, kui on vaja arutada ja koos nuputada. Aitan meeskonnal julgelt unistada, aitan neil särada ja protsessi nautida. Sellega olen endalt oluliselt pingeid maha saanud. Tunnen, et loovus on mind uuesti üles leidnud. Lahendused jõuavad minuni lihtsamalt ja on kahtlemata kordades nutikamad, kui perioodil, mil olin tugevas ületöötamises.


Varem ma ei teadnud, mida ma juhtimisest ei tea. Nüüd näen sammukese kaugemale. Suurimaks õpetajaks on kahtlemata elu ise, kuid ka teiste juhtide lood inspireerivad ja õpetavad mind väga. Juhtimisalasest kirjandusest on mind kõige rohkem mõjutanud Grant Cardone’i „Kümne korra reegel“ ja Brené Brown’i „Julgege juhtida“.


Mis on mentorluse jooksul olnud kõige inspireerivam?

Kõige ägedam on olnud avastus, et enamik vastustest, väest ja energiast on minu sees juba olemas!

Kui igapäeva kohustustesse mattudes kipub suur pilt ja siht eest kaduma, siis mentorlus on midagi, mis aitab Sul seda fookuses hoida. Alles nüüd oskan hinnata, kui ülitähtis on see, et Sul on kõrval keegi, kes tuletab Sulle pidevalt meelde, kuhu Sa teel oled, aitab Sul vastuseid enda seest leida ja ütleb nendel kõige keerulisematel hetkedel: „Sa suudad!“.


Mis oli kõige eredam hetk?

Neid oli suisa kaks! Esmalt, minu esimene mentorkohtumine. Sain meeletult palju uusi mõtteid. Minu ees avanes täiesti uus maailm. Teadmine, et kõik on võimalik korda saada ka ennast lõhkumata, tõi elurõõmu tagasi.


Teine hetk oli ühel suvisel kohtumisel, kui tegime sessiooni jalutades. Arutasime seda, mida ma tegelikult soovin oma elus saavutada ja kogeda? Mis mind tegelikult inspireerib ja energiliseks teeb? Vesteldes avasin muuhulgas ka oma ettevõtte loomise ideed. Olin seda enda sees juba kaua kandnud. Ühel hetkel vestluse käigus avastasin, et mul on ju kõik vajalik oma ettevõtte loomiseks olemas. Minu aastaid küpsenud unistusele oligi viimane tõuge antud. Tänaseks olen jõudnud sinna, et 7 kuud peale mentorluse algust, alustan novembris 2021 enda teekonda ettevõtjana IT-maailmas Bergwise OÜ nime all.